Kui ma sügisel ülikooli peahoone astusin, oli mu peas ainult üks mure: kuidas leida kingad, mis peavad vastu nii loengute maratonidele, sügisvihmadele kui ka spontaansetele õhtustele väljasõitudele. Olin seni ostnud odavaid ketipoegi, ent need olid poole semestri pealt hingusele läinud ja kandnud kandmiseks mu varbad haigeks. Siis sain kursusekaaslaselt vihje – proovi vagabond eesti. Tema jalgadel olid vagabond tennised, mis nägid välja nagu just poest tulnud, kuigi ta kandis neid juba terve eelmise semestri. Läksin sama õhtul koju ja avasin arvuti. Veebileht laadus kiirelt ja muljet avaldas juba avalehe minimalism. Hakkan siis teile kõigile rääkima, kuidas ma selle brändi fänniks sain.
Põhjus, miks ma brändi usaldama hakkasin, oli nende tooteinfo läbipaistvus. Vagabond eesti ei peida, kust nahk pärit on ega väida, et nende kingad on 100 % veekindlad, kui nad seda tegelikult pole. Selle asemel kirjeldavad nad täpselt, millist nahatüüpi kasutatakse, kui paks on tald, millised on õmblused. Kui ma lugesin, et nende vooder on nahast ja mitte sünteetikast, tundsin kohe, et see on midagi muud kui need 30-eurosed “kunstnahast” saapad, mis mu jalalabad üheksa kuud tagasi märgadeks tegid. Ma ei ole teab-mis-suur moeguru, aga õpikutes räägitakse palju jätkusuutlikkusest – ja vagabond eesti tundus seda tõsiselt võtvat.
Vaatasin kõiki tootenumbreid ja mõtlesin, et millised vagabond tennised ma valida võiksin. Valisin lõpuks halli värvi “Kenova” mudeli. Põhjus oli lihtne: need sobivad nii teksade kui ka kleidiga, nii et ma ei pea hommikul kell seitse pead murdma, mis jalga panna. Tellisin need kolmapäeva õhtul ja juba reedel oli kuller mul õppetoas ukse taga. Pakend oli ümbertöödeldavast papist, sees polüstürooli ega plastikust täiteaineid. Kingad lõhnasid hästi – see uue naha lõhn, mida ma olen varem tundnud ainult isa vana käekotil. Väike boonusena oli karbis kaasa pandud täiendavad paelad, just selleks kui originaalid peaksid katki minema. See pisiasi näitas, et keegi on mõelnud ka tudengi rahakotile.
Kui ma esimese korraga nendega läbi vihmase Toompea jalutasin, olin veidi närviline. Aga talla muster hoidis mind püsti, kuigi kivid olid libedad. Vagabond tennised kuivasid üleöö, sest vooder imab niiskust paremini kui mu vanad võrksaapad. Ja nüüd, kolm kuud hiljem, pole ükski õmblus lahti tulnud, kuigi ma olen neid kandud nii loengutesse, trennist koju kui ka ühele sünnipäevale, kus ma ei teadnud, kas toimub pidu või matk. Pealegi ei ole tall veel läbi kulunud – ja ma olen iga päev vähemalt viis kilomeetrit käinud. Tudengina on see oluline: ma ei taha poolt stipendiumit iga kolme kuu tagant kingapoodi viia.
Kui novembrikuus lumi maha tuli, vahetasin hallid tennised välja ja otsustasin proovida vagabond saapad. Valisin mustad “Cassy” kõrged saapad, sest need ulatuvad üle pahkluu ja hoiavad sooja ka siis, kui kraadiklaas nulli langeb. Esimene asi, mis mulle meeldis, oli see, et tõmblukk käib sujuvalt – ma olen kandnud saapaid, kus tõmblukk pool aastat hiljem kinni jääb ja siis pean kogu talve ühte jalga pingutades jalga panema. Aga vagabond saapad on nagu ustavad semud: tõmblukk käib üles ja alla ilma hääleta. Ja kuna tall on veidi paksem, ei tunne ma äärekivide otsi läbi talla. Ühel pärastlõunal käisin Raekoja platsil, kus oli laat, ja seisin kaks tundi järjekorras – jalad ei valutanud, sest sisetallal on mälu vaht, mis vormub mu jalatalla järgi. See on nagu pehme padi, mis kannab mind eksamite perioodilgi.
Üks asi, mida ma muidu ei mainiks, on ka see, kui lihtne nende hooldus on. Ma ei viitsi iga nädal kingapoodi joosta, sest loengud ja töö kõrvalt pole aega. Vagabond saapad pühkisin lihtsalt niiske lapiga ja panin kuivama. Tänu nahkviimile oli pealispind siidiselt läikiv. Kui mu toakaaslane küsis, kas need olid uued, sain uhkelt vastata, et olen neid kolm kuud kandnud. Ta ei uskunud, kuni nägi tallal olevat kulumist – ja see polnudki suur. Tudengina on see nagu võit lotos: sa ei pea igal aastal uusi saapaid ostma, sest vanad peavad vastu.
Muidugi oli hind esialgu pisut kõrgem kui tavalisel “kiirmoel”. Aga kui ma võtan arvesse, et vagabond tennised ja vagabond saapad on minu jalas kandnud mind läbi kolme sessi, ühe õppekäigu Soome ja lugematuid külmapühi, tundub see kulutus igati mõistlik. Ma ei ostnud neid mitte sellepärast, et oleksin moepiire murdev influencer, vaid sest ma tahtsin kingi, mis ei murra mu eelarvet pikas perspektiivis. Nüüd, kui kevad hakkab käes olema, mõtlen juba, millised vagabond eesti sandaalid ma valima peaksin. Võib-olla valin seekord helepruuni tooni, mis sobiks hästi minu uue kootud kampsuniga.
Kui sa loed seda ja mõtled, et peaksid ka midagi ostma, siis ära oota kuni suvepuhkuseni. Mine lihtsalt saidile ja vaata, mis sulle sobib. Pane tähele, et suurused vastavad tavalistele EU numbritele – ma tellisin oma tavalise 38 ja see istus täpselt. Kui sa ei tea, kuidas nahka hooldada, leiad nende blogist nippe, mida ma ise ka kasutan. Ja kui sa oled nagu mina, kes ei viitsi postkontoris järjekorras seista, siis valid lihtsalt kulleri, kes toob uksele. Kes teab, võib-olla kohtume tuleval semestril ülikooli fuajees ja tunneme ära teineteise vagabond tennised või vagabond saapad – ja siis teame, et oleme leidnud sama kvaliteedi ja mugavuse.