Miks ma just Tikki poole vaatasin
Eelmisel kevadel olin ma tavaline tallinlane, kelle jalad vajasid pärast pikki tööpäevi abi. Kontor kingade ja kinniste tossude vahel pendeldades kippusid mu varbad kogu aeg krambis olema. Üks õhtu sirvisin Instagrami ja sattusin tuttava reisiblogija postitusele, kus ta kiitis midagi nimega tikki sandaalid – väidetavalt nii kerged, et unustad ära, et midagi jalas ongi. Link viis mind otse tikki shoes veebipoodi ja ma mõtlesin, et mis mul kaotada on, kui vaatan ringi.
Esimene kokkupuude – see tunne on meeles veel praegugi
Kui pakk jõudis, lõikasin karbi lahti nagu laps jõulude hommikul. Sandaalid olid pakitud lihtsa paberisse, ilma ülearuse plastita, ja see kohe meeldis mulle. Asetasin jalule – esimene asi, mis tabas, oli pehmus: talla sisekülg tundus nagu keegi oleks selle minu jalajälje järgi vorminud. Varbad said lahti laiutada, kuid kand ei hõõrunud. Astusin korteri põrandal paar sammu ja tundsin, kuidas talla sooned hõõgusid nagu väikesed massaažipallid. See polnud enam lihtsalt jalanõu, see oli kinnitus sellele, et mugavus võib olla ka stiilne.
Tikki saladus: käsitöö ja hingavus käsikäes
Mida rohkem ma Tikki toodetest lugesin, seda rohkem sain aru, et nende peamine trump on käsitöö. Kõik sandaalid valmistatakse väikestes partiides, enamasti kohalikus töökojas, kus iga paar läbib enne pakendamist inimsilma kontrolli. Materjal on nahk, mis on töödeldud vähese kemikaaliga, mistõttu jalg saab hingata isegi siis, kui väljas on kolmkümmend kraadi sooja. Tald on õhuke, kuid piisavalt tugev, et kaitsta klaasikilde ega lõhuks otsa, kui sa metsaradadel eksid. Ja see kõik on koos kokku pandud niiviisi, et ükski õmblus ei sega jala loomulikku liikumist.
Need värvid ja lõiked, mis sobivad nii linnale kui ka rannale
Mul on nüüd kolm paari Tikki sandaale ja igaüks neist teenib oma eesmärki. Kollased rihmadega tikki sandals lähevad minuga mere äärde – nad on veekindlad, kuivavad kiiresti ja ei kao päikse käes. Beežid klassikalised sobituvad hästi linnariietega – võtan need tööle kaasa ja vahetan kontorikingad välja kohe, kui väljas on kakskümmend viis sooja. Mustad minimalistlikud rihmad sobivad isegi õhtusele kontserdile, kus ma kandsin neid koos musta seelikuga ja keegi ei pakkunud, et need oleksid tavalised rannariided. Valik on lai, aga alati stiilne, ilma et peaksid kompromisse tegema.
Kui sõbrad küsivad, kas need peavad vastu – siin on minu lugu
Minu esimene paar Tikki sandaale läbis eelmisel suvel kümme riiki, kaks festivali ja ühe rattamatka. Rihmad ei veninud, talla muster ei kulunud ja värv jäi säravaks, kuigi ma ei kasutanud ühtegi spetsiaalset puhastusvahendit – lihtsalt vesi ja seep. Teine paar sai pühade ajal kogemata külmkapi alla kinni jäänud ja kartsin, et nahk praguneb, aga ei – nad pehmendasid tagasi toasoojas ja nägid välja nagu uued. Kui keegi küsib, kas tasub investeerida, siis ma lihtnan näitan oma jalgu – pole villisid, pole kandatükke, ainult päevitunud varbad vabas õhus.
Kuidas ma Tikki hooldan, et need aastaid kestaksid
Pärast igat suuremat seiklust puhastan ma sandaalid leige vee ja pehme harjaga, et eemaldada liiv ja sool. Kui nahk tundub kuiv, siis määrin peale väikese koguse neutraalset nahakreemi – see hoiab elastsust, aga ei muuda rihme libedaks. Kuivatan neid varjulises kohas, mitte otsese päikese käes, et värv ei pleegiks. Kui pikka aega ei kanna, panen nad puuvillasesse kotti, mitte karpidesse, et nahk saaks hingata. Need on lihtsad sammud, aga tulemus on see, et kolmandat suve kasutan samu sandaale ja nad näevad välja nagu uued.
See hetk, kui sa tunned, et jalg on vaba
Kõige võimsam tunne tuleb õhtul, kui päike loojub ja ma astun koduuksest välja paljajalu rohule, aga siis ikka tõmban Tikki sandaalid jalga, sest tee on kivine. Iga samm on nagu kerge massaaž – talla all on tunnetuslik ühendus maaga, kuid kaitse on olemas. See on see hetk, kui sa mõistad, et mugavus ei tähenda mitte pehmet diivanit, vaid seda, et su keha saab liikuda nii, nagu ta on loodud. Ja kui sa oled kunagi tundnud, kuidas varbad saavad sirutada lahti pärast päeva kontori kingades, siis sa tead, millest ma räägin.
Õhtune jalutuskäik Kadriorus, kus Tikki kõlab samme saatmas
Eile õhtul otsustasin pärast tööd mitte koju vajuda, vaid keerata Kadrioru pargi poole. Päike oli just madal, tuul lehvitas tammeoksi ja minu Tikki sandaalide talla all krudises kergelt kivitee. Mõtlesin, et paljud inimesed kõnnivad omaette, pilk telefonis, aga mina tundsin iga kivi serva, ootamatut libedat lehte ja seejärel pehmet muru. Lapsed sõitsid ratastega mööda, üks koer tormas vastu ja jättis märja nina mu säärele – aga nahk ei läinud rikki, vaid kuivas ruttu. Jõudsin tiigi äärde, istusin pingile ja tõmbasin kingad jalast, et varbad vette lasta. Siis mõtlesin, et tegelikult pole mul vaja neid ära võtta – Tikki rihmad on nii pehmed, et võiksinki nendega vette astuda. Nii ma tegingi. Ja kui koju kõndisin, oli jalal all ikka sama paar, ainult pisut niiskem, aga õnnelikum.